16. aprillil kogunes üle paarikümne kohaliku elaniku Võõpsu raamatukogu teise korruse kitsukeses, aga hubases elutoas. Oli noori ja eakaid, mehi ja naisi. Oli neid, kes pole seni raamatukogus käinud või külastasid seda viimati lapsepõlves, ja ka neid, kelle jaoks raamat on parim sõber ning raamatukogu ainus koht, kuhu suhtlema tulla. Nende kõigi jaoks oli oluline kohale tulla, et rääkida kaasa Võõpsu raamatukogu ümberkujundamisel Võõpsu elutoaks.
Häälestusringis jagas iga osaleja, miks Võõpsu on tema jaoks eriline paik. Vestluse eesmärk oli tuua nähtavale inimeste erinevad lood, emotsioonid, mälestused ja tähendusväljad. Kõige tugevamalt jäi kõlama, et Võõpsu on kallis kodu. Siin on esivanemate jäljed, see on seotud peretraditsioonidega ning isegi ärakolinuna tullakse siia igat vaba hetke veetma. Võõpsu on jätnud jälje paljude südametesse.
Võõpsu erilisust avades jõuti kärmelt kohaliku raamatukoguni. Vestluses kerkisid esile lood erinevate põlvkondade lapsepõlvest, kus just raamatukogu on mänginud keskset rolli. Mitmed mainisid, et raamatukogus käis alati elu, toimus palju sündmusi ja see oli oluline kokkusaamise koht nii eesti kui vene lastele. Üks osaleja nägi just Võõpsu raamatukogus esimest korda jõuluvana, teise jaoks oli see maagiline koht, kuhu saabus internetiühendus. Just arvuti meelitas omal ajal noored raamatukokku ning võimaldas olla lähemal millelegi põnevale. Vestlusringis osales ka tänaseid noori, kes ütlesid, et nad polegi veel kunagi selles majas käinud. Nende jaoks avanes dialoogiringi tulekuga uks raamatukokku kui ühte eriti õdusasse paika ja tekitas tunde, justkui oleks külla tulnud vanaemale.
Lisaks helgetele mälestustele ja tundmustele kerkis avaringis esile hirm raamatukogu sulgemise ees. Oldi ühel meelel, et raamatukogu ei tohi mitte mingil juhul kaduda, sest see on peaaegu ainuke avalik koht, mis on Võõpsu inimestele alles jäänud. Ainuüksi tunne, et raamatukogu on siin olemas, on väga oluline.
Dialoogiringis keskenduti järgnevalt küsimusele: mida vajan mina, et end Võõpsu elutoas hästi tunda? Kõige selgema vajadusena tõusis esikohale ruumiküsimus – vaja on suuremat ruumi, kus kogukond saaks koos käia. Õlg-õla kõrval dialoogiringis istumise kogemus näitas, et kui inimesed soovivad kokku tulla, aga tänasesse raamatukogu elutuppa ei mahuta ära.
Raamatukogu mõlemad korrused tuleks tervikuna ümber disainida, et ruume saaks hõlpsasti erinevaks kasutuseks kohandada ja liigendada. Alumise korruse ruume võiks saada vastavalt vajadusele kas avaraks suuremaks saaliks või hubasemaks elutoaks muuta. Näiteks võiks raamaturiiulid olla püsivalt seinte ääres või kasutada kergesti liigutatavaid riiuleid. Ülemisel korrusel võiks toimuda erinevad huvitegevused, loengud, töötoad, joogatunnid või muu säärane, mis inimesi huvitab. Maja uuendamisel peetakse oluliseks praeguse õdusa keskkonna säilimist. Ühe osaleja sõnade kohaselt olgu Võõpsu raamatukogu tehtud puust ja punaselt. Unistades lisati, et maja sissepääsu võiks ehtida hoone iseloomuga kokkusobiv õdus ja valgusküllane veranda. Maja uutest funktsioonidest unistades tehti juttu ka kööginurgast, mis looks kogukonna kokkutulemiseks võimalusi veelgi juurde (töötoad, sünnipäevad jm).
Teise põhilise vajadusena nimetati dialoogiringis korduvalt autoparklat. Kuna täna ei saa autot kuhugi parkida, jääb inimeste sõnul tihti ka raamatukogus käimata. Kõige reaalsemaks peeti ideed, et parkimiskohad tuleks rajada lagunevate kuuride asemele, mitte õunapuuaia arvelt. Õunapuuaeda peavad dialoogis osalejad oluliseks raamatukogu väärtuseks, mida tuleks kindlasti säilitada ja korrastada ning sobiliku välimööbliga täiendada.
Ideede jagamisel kõlas mõte, et raamatukogu kuurid võiks samas olla potentsiaalne noorte tegutsemiskoht, mida korraldavad ja sisustavad noored ise. Miks mitte rajada ühte serva ruum masinate kallal nokitsemiseks ja teise mõnus leboala kott-toolidega. Noorte jaoks on peamine vajadus, et neil oleks päris oma koht, kus lihtsalt olla. Ideaalses noorteruumis võiks olla õdus keskkond, arvuti ja lauamängud ning kindlasti sooja joogi automaat (kakao, kohvi, tee vms). Noored tõid välja, et praegune raamatukogus tekkiv vanaema-juures-olemise-tunne on nende jaoks väga eriline ja see võiks säilida. Lisaks leiti, et noorte raamatukokku meelitamisele aitaksid kaasa huviringid.
Dialoogiringis kõneldi veel vajadusest ajalehtede lugemise nurgakese järele, kus saaks mõnusalt kohvitassi kõrval istuda. Praegu raamatukogus head ruumi kohapeal lugemiseks ei ole. Unistati ka eraldi lugemispesast väikelastele, kus raamatuid avastada ja joonistada.
Mõned osalejad leidsid, et kui raamatukogus oleks kiire internet, meelitaks see kodukontorist siia tööd tegema. Eriti väärtuslikuks peetakse raamatukogu oma malbe ja mõnusa õhkkonnaga just talvisel ajal. On vajalik, et saaks kodust välja tulla paika, kus kamin praksub ja kus kohtaks teisigi, saaks suhelda.
Lisaks eri huvirühmade ootustele on raamatukogu praegune ligipääsetavus väga halb. Juba väljast on hooneni keerukas jõuda – pole ülekäigurada ega auto parkimise kohta. Lisaks pole ka majas sees võimalik liikuda rulaatori või ratastooliga. Unistustes võiks raamatukogus olla lift või muu abivahend, mis aitaks liikumisraskustega inimestel II korrusele pääseda.
Dialoogi lõpuringis said osalejad anda soovitusi, kuidas raamatukogu uuendamisega edasi minna. Toodi välja, et võiks olla kohtumisi, kus juba saaks koos kogukonnaga midagi teha. Näiteks aidata aeda korrastada, kuure lammutada, majasilti teha vms. Ehk saab isegi ajutiselt raamaturiiuleid niimoodi ümber tõsta, et tekiks rohkem ruumi ajalehtede lugemiseks ja laste lugemispesaks. Vestluses kerkis mõte, et uuenevas raamatukogus võiks kohalikud ise välja pakkuda ja eest vedada tegevusi, sest kõike ei jaksa teha raamatukoguhoidja üksinda.
Lõpuringis jäi kõlama lootus, et raamatukogu uuendamise teema ei kukuks maha, et see tunne, mis dialoogiringis tekkis, ei kaoks. Leiti, et tuleks pidevalt julgustada ka valda raamatukogu uuendamisega edasi liikuma. Kogukond soovib kindlasti olla protsessiga kaasas ja saada järjepidevalt infot. Ka siis kui asjad jäävad seisma. Oluline on, et ei tekiks vaikust ja oleks ülevaade, kuidas edasi minnakse.
Oli ääretult tore, et inimesed julgesid unistada, oma mõtteid ja ootusi jagada. Tänasele raamatukoguhoidjale ja tema südikusele jagus osalejatel lahkelt kiidu- ja tänusõnu. Jagati seisukohta, et kui raamatukogu füüsiline ruum saaks paremaks, annaks see olulise tõuke Võõpsu arengule. Dialoogis osalejad tõdesid, et hoone uuendamine peab toimuma tasakaalukalt, see tähendab ei ole vaja ulmelisi disainlahendusi, sest see ei sobi sellesse keskkonda. Võõpsu elutoaks sobib õdus, koduse hõnguga lihtne ja mitmefunktsionaalne keskkond, kus on lihtsate elementidega täidetud erinevate vanusrühmade vajadused, loodud hea töökeskkond raamatukoguhoidjale ning kutsuv ja atraktiivne koosolemise ruum kogukonnale.
Võõpsu raamatukogu uuendamise teemal kohtutakse taas 6. mail. Koos arutatakse, mida saaks juba täna koos teha ning millised on inimeste oskused ja huvid, millega raamatukogu uuenemisse panustada. Kohtumiste tulemusena püstitatakse lähteülesanne Võõpsu elutoa projekti arhitektuurse lahenduse leidmiseks.
Kogukonna kohtumisi korraldatakse Kultuuriministeeriumi toetusprogrammist „Rahvaraamatukogude arendusprojektid” 2024. a toetust saanud projektis “Võõpsu raamatukogu visiooni kujundamine”, mille lõppedes soovitakse valmis saada raamatukoguhoone ehituslik projekt.
Projekti „Võõpsu raamatukogu visiooni kujundamine” meeskond
