Kohalikud omavalitsused osalevad alates 1. juulist 2023. aastal nende inimeste teenuse rahastamisel, kellel on väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse vajadus.

Teenuse korraldamine jääb võrreldes senisega samaks – kohalik omavalitsus peab hindama inimese abivajadust ja õigustatust teenust saada ning tagama, et teenus oleks inimesele kättesaadav ja osalema teenuse rahastamises. Rahastamise eelduseks ei ole inimese soov, vaid kohalik omavalitsus peab olema eelnevalt välja selgitanud, kas inimene vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust või on võimalik tema abivajadus katta mõne muu teenusega (nt koduteenus).

 

• Mille eest maksab kohalik omavalitsus?

Kohalikul omavalitsusel tuleb alates 1. juulist 2023. aastal tasuda vahetult teenust osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate järgmised kulud:  

1) tööjõukulud (koos maksudega);

2) tööriietuse ja isikukaitsevahendite kulud;

3) tervisekontrolli ja vaktsineerimise kulud;

4) koolituse ja supervisiooni kulud.

Nimetatud kulud avalikustab teenuseosutaja ühe teenuskoha kohta 1. aprilliks 2023.

 

Omavalitsus võib kehtestada kulude tasumise piirmäära, mis peab olema piisavalt suur, et see võimaldaks inimesel üldhooldusteenust saada. Kui kohalik omavalitsus kehtestab kulude tasumise piirmäärad, siis peavad need olema kehtestatud ajaks, kui kohalik omavalitsus hakkab tegema rahastamise osas otsuseid. Isikute puhul, kes viibivad juba üldhooldusteenusel enne reformi rakendumist, tuleb haldusotsused ära teha samuti enne 1. juulit 2023. aastal.

 

Kui teenuse saaja sissetulek on madalam kui Statistikaameti avaldatud eelarveaastale eelnenud aasta teise kvartali keskmise vanaduspensioni suurus, katab kohalik omavalitsus teenuse saaja tasutavate kulude ja teenuse saaja sissetuleku vahe, kuid mitte rohkem kui eelmise aasta teise kvartali keskmise vanaduspensioni suuruse ja teenuse saaja sissetuleku vahe. Sissetulekuna arvestatakse teenuse saaja riiklik pension, kogumispension kogumispensionide seaduse tähenduses, töövõimetoetus töövõimetoetuse seaduse tähenduses ja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu sotsiaalmaksuseaduse tähenduses. 2023. aastal on arvestuse aluseks 2022. aasta teises kvartalis avaldatud keskmise vanaduspensioni suurus (599,90 eurot). 2023. aastal kohaldatakse ajutiselt keskmise vanaduspensioni 1,06 kordset suurust, mis tähendab, et kõik need inimesed, kelle sissetulekud jäävad alla 635,89 euro (599,9*1,06=635,89) on õigustatud saama täiendavat hüvitist.

Kui lisaks väiksema sissetuleku hüvitisele vajab teenuse saaja täiendavalt nn käiberaha (taskuraha), siis viib kohalik omavalitsus läbi tavapärase maksevõime hindamise (nii nagu tänagi).

 

• Mille eest maksab teenuse saaja või tema lähedased?

Teenuse saaja tasuda jäävad teenuskoha maksumusest majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse osutamisega seotud kulud. Selliste kulude hulka kuuluvad näiteks:

• teenuse osutamiseks mõeldud hoonete ja ruumide sisustuse-, haldus-, kommunaal- ning amortisatsiooni kulud;
• administratsiooni, halduspersonali, abitöötajate ja tugispetsialistide tööjõukulud (sh palgakulud, töövahendid, koolitus, lähetus, tervisekontroll jms);
• teenuse osutamiseks vajalike töövahendite, sh abivahendite kulud;
• hügieenivahendite kulud, käsimüügiravimite, meditsiinitarvikute kulud;
• teenuse osutamisega seotud transpordikulud;
• vaba aja sisustamisega seotud kulud;
• toitlustamise kulud, sealhulgas toiduainete, toiduvalmistamisega seotud ning seadmete amortisatsiooni kulud, toitlustamisega seotud personali kulud jms;
• teenuse saaja poolt tasutavad isiklike vajadustega seotud kulud eelkõige individuaalsed abivahendid, retseptiravimid, inkontinentsitooted ja muud teenuse saaja vajadustega (nt kultuuriürituste külastamine, juuksur, massaaž jms) seotud kulud.

 

Muud teenuse osutamisega seotud kulud ja nende katmise lepivad teenuseosutaja ja teenuse saaja omavahel kokku. Hea tava kohaselt peab inimese jaoks olema selge, mille eest ta maksab, näiteks kas teenuse hinna sees on mähkmed, ravimid jms või on need osaliselt arvestatud.

 

• Kas isikutele jääb võimalus valida sobivaim hoolekandeasutus ja tasuda ise kogu teenuse eest?

Inimestele jääb jätkuvalt alles võimalus pöörduda otse hooldekodu poole ilma kohaliku omavalitsuse poolse hindamiseta ja sellisel juhul tasub ta ise kogu teenuse eest. Ennekõike võib see tekkida olukorras, kui kohalik omavalitsus hindab, et inimese toimetulekuks ei ole vajalik just ööpäevaringne hoolekandeasutus, kuid inimene ise soovib seda teenust kasutada (või soovivad seda tema lähedased).

 

• Mida teha selleks, et saada kohalikust omavalitsuses toetust?

Rahastuse saamise eelduseks on isiku taotlus. Kui isik ei suuda esitada kirjalikku taotlust, siis saab ta seda teha suuliselt (sotsiaaltöötaja poolt protokollitakse). Üksnes taotluse esitamiseks, et üldhooldusteenuse rahastust saada, ei ole vajalik isikule eestkostet seada. Kui kohalik omavalitsus hindab, et teenuse saaja ei suuda ennast erinevates toimingutes esindada või tema õigused võivad saada kahjustada, siis sellisel juhul on vajalik isikule eestkoste seadmine. Taotluse esitamine on mõistlik siis, kui on teada hoolekandeasutusel välja arvestatud hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulud ja need avalikustatud ning kohalik omavalitsus on kehtestanud kulude tasumise piirmäära.   

 

Kui teenuse saaja soovib riigipoolset rahastust saada (esitab taotluse kohalikule omavalitsusele) ja  ta on hindamistulemustest tulenevalt õigustatud ööpäevaringset üldhooldusteenust saama, siis tasub kohalik omavalitsus kohustuslikud komponendid (hoolduskulu ja väiksema sissetuleku hüvitise) ning seejuures ei arvesta isiku muid sissetulekuid ega vara. Kohaliku omavalitsuse poolse rahastuse saamise eelduseks on eelnev abivajaduse väljaselgitamine. Kui hindamise tulemusena selgub, et inimene vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust, siis on tal õigus ka kohaliku omavalitsuse poolsele kulude katmisele. Kui inimesel ei ole ööpäevaringse üldhooldusteenuse vajadust, kuid soovib ikkagi teenusele minna, siis katab ta kõik kulud ise. Sihtgrupp on kõik täisealised inimesed, kes vajavad hindamisest tulenevalt ööpäevaringset üldhooldusteenust.

 

Inimesele jääb võimalus ise endale hooldekodu valida. Kui valitud hooldekodus on hoolduskulud kohaliku omavalitsuse piirmäärast kõrgemad, siis tuleb ülejäänud summa inimesel endal tasuda. Ülalpidamiskohustus ei kao reformiga seoses. Täna on ülalpidajate roll väga suur üldhooldusteenuse tasumisel, kuid ülalpidamiskohustust arvestatakse ka muudel juhtudel kui hooldekodukulude katmisel, nt pärimisel, abieluvara jagamisel jne.

 

Esmalt selgitab kohalik omavalitsus välja, kus hooldekodus omavalitsuse elanikud viibivad ning seejärel võtab kohalik omavalitsus ühendust teenuseosutajaga. Kohalik omavalitsus ja teenuseosutaja lepivad kokku, kuidas täpsemalt viia läbi hindamised (sh kohapealsed hindamised, hooldusplaani alusel jne). Oluline on, et teenuse saaja ja lähedased on protsessist informeeritud. Abivajaduse hindamiskohustus on kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajal.

 

Esmajärjekorras on vaja hinnata neid, keda kohalik omavalitsus ei ole hooldekodusse suunanud ega varasemalt hinnanud. Vajalik on välja selgitada, kas inimene vajab just seda teenust või on omavalitsusel pakkuda mõnda muud abimeedet ja inimene ei peakski hooldekodus olema. Väga oluline on hindamine teha koostöös teenuseosutajaga (sh erinevate teiste spetsialistidega) võttes aluseks hooldusplaani. Hooldusplaan vaadatakse teenuseosutaja poolt üle vähemalt kord poolaastas.

 

10 tööpäeva jooksul alates nõuetekohase taotluse esitamisest tuleb kohalikul omavalitsusel teha vastavasisuline otsus (haldusakt või- leping). Hindamine on aluseks teenuse rahastamise otsusele: kas anda või mitte. Kui teenuse saaja või tema lähedane ei nõustu kohaliku omavalitsuse otsusega, siis toimub tavapärane vaidemenetlus. Inimesel on võimalik tema suhtes tehtud haldusakt vaidlustada, kas vaide esitamisega samale haldusorganile või halduskohtusse. Teise taseme otsustaja saab uue hinnangu teha.

 

Kohalik omavalitsus peab üle vaatama ja muutma senised haldusotsused, mille alusel osaleb teenuse rahastamisel.

Kui inimese hooldusvajadus muutub, siis tuleb sellest omavalitsust teavitada. Hooldusvajaduse muutus fikseeritakse hooldusplaanis, vajadusel tuleb abi vajav isik üle hinnata. Järgitakse tavapärast menetluspraktikat, kus kohalik omavalitsus peab tegema otsuse 10 tööpäeva jooksul ning vastavalt vajadusele muudetakse haldusakti või- lepingut.

Kõigil isikuandmete töötlejatel on kohustuslik järgida kehtivaid isikuandmete töötlemise põhimõtteid ja vastavaid õigusakte.