Kalender

KÕIK SÜNDMUSED

EKRAAN

 

Haridusvõrgu ümberkorraldused

Uudised ja teated

« Tagasi

Vanavanematepäeva vestlus vanaema Tiina Bergmanniga

Vanavanemate päeva esile tõstmiseks ja selle rolli väärtustamiseks külastas Räpina vallavanem Enel Liin üht tubli vanaema, kes on osanud oma ühiskondliku elu ja vanavanema rolli kenasti ühildada. Tubli vanaema Tiina Bergmann elab Leevakul ja tunneb oma kodukohaga tugevat sidet.

Enel Liin: Saame kõigepealt Sinuga tuttavaks. Kas oled Räpina valla elanik olnud sünnist saati?

Tiina Bergmann: Jah, minu lapsepõlvekodu oli Saarekülas, mis on Leevakult ju kiviga visata. See oli talukoht, kus õppisin tegema kõiki talutöid. Arvan, et mööda külge maha ei ole jooksnud ükski oskus. Leevakule kolisin seoses tööga ja ikka tänu sellele, et vaja oli hakata oma kodu looma. Leevakul on mul olnud kaks elamispinda, millest esimene oli kohe elektrijaama kõrval.

E. L.: Kellena oled töötanud?

T. B.: Olen alati tundnud kutsumust õpetaja tööle. Kuna reaalained olid minu lemmikud, siis olen olnud just matemaatika- ja füüsikaõpetaja. Olen õpetanud neid aineid, mis lastele eriti ei meeldi, sest vajavad rohkem keskendumist. Aga ka nende ainete omandamine on võimalik teha talutavaks. Takka õhutada tuleb lapsi, kellel on võimeid ja aidata ning isegi järele vedada neid, kellele ikka kuidagi külge ei hakka.

Pikad tööaastad möödusid Mooste koolis, kuidagi ei tahetud pensionile lubada, aga mina tahtsin pensionile!

E. L.: Millistes koolides oled veel õpetaja olnud?

T. B.: Peaaegu veerandsada aastat õpetasingi kohalikus Leevaku koolis, lühemat aega olen töötanud Võõpsu algkoolis.

Kui küsida, millised on olnud minu elu raskeimad hetked, siis üheks selliseks oli kindlasti Leevaku kooli sulgemine. Kahju on aknast vaadata selle maja hääbumist. Ootame väga uut külamaja.

Teine raske aeg oli minu jaoks siis, kui lapsed olid väikesed, polnud emapalka, oma riigi taasloomine oli kõigil käsil ning majanduslik seis raske.

E. L.: Jõuamegi selleni, miks me täna siin oleme – ema ja vanaema. Sportlastelt küsitakse peale sooritust minu arvates tobe küsimus: mis tunne on?  Kas Sinult tohib küsida: mis tunne on?

T. B.: Hea tunne on. Vahepeal ikka mõtlen, mida saanuks ja saaks teisiti teha, aga see ei vii enam kuhugi. Mul on kolm täiskasvanud last ja kuus lapselast. Kõike on parasjagu.

Ei oma laste ega lastelastega ole ma olnud selline ninnu-nännu vanaema, ikka selline konkreetne ja praktiline. See on üldse meie pere käekiri. Oleme kõik tööinimesed ja tahan selle eeskujuga õpetada ka oma lapselapsi. Olen oma lapselapsi kõiki ka ühistranspordiga sõidutanud, sest oma vanematega sõidavad nad autodega. Bussiga saavad nad ainult minuga sõita, sest ma ei juhi autot, või siis jalgratta pakiraamil.

Praegugi on meil päris suur aiamaalapp – nii sajandik või paar. Lapselastega koos meeldib mulle ka küpsetada ja kududa, aga kõik marakrattide mängud on meilgi mängitud, kiiresti ehitatud toaonn: lauale lina peale ja pesa valmis. Vanaemale jäi muidugi pärast koristamine. Kahju on sellest, et ühe poja pere elab Soomes ja nendega nii sageli ei kohtu kui sooviks.

Kuid lapsed on mulle alati abiks, kui neid vajan. Mul on maailma parimad lapsed, miniad, väimees, abikaasa, ja kõige armsamad lapselapsed.

E. L.: Mis Sind veel iseloomustab?

T. B.: Võib-olla see, et mulle meeldib rattaga sõita ja väga palju aega veedan ma seene- ja marjametsas. Kohe selline kihk tuleb peale midagi korjama minna. Kelder on omatehtud hoidiseid täis. Rõõm on suur, kui kellelegi saab midagi kaasa panna.

Talvisel ajal koon palju. Käed ikka käivad, kui telekat vaatan.

E. L.: Sa lööd kaasa ka kohaliku mittetulundusühingu elus?

T. B.: Jah, kuidas siis muidu. See vana koolihoone on ikka pannud muretsema, vahepeal oli asi ikka päris lootusetu, remontisime ise katust jne. Aga küla oleme elama saanud ja meil hoitakse kodude ümbrused korras. Korraldame külapäevi ja kodukohvikuid, toitlustame Võhandu maratoni külalisi jne.

See polegi üks lust ja lillepidu, nagu eemalt paistab, et muudkui naerata ja paku suppi, kooki. Töö algab nädal varem ja nädal hiljem on veel kontides tunda, kuid emotsioon on seda väärt.

E. L.: Kas Sa soovid midagi ka minult küsida?

T. B.: Juba küsisin külapäeval, kuid küsin uuesti, kas meiegi oma kergliiklustee saame?

E. L.: Mina vastan ikka, et teeme kõik selleks, et saaksite. Palju eeltööd on juba tehtud.

Soovime vanavanemate päeva puhul kõigile vanavanematele rõõmu oma lastest ja lastelastest!

 

(Foto: Tiina Bergmann Leevaku külaplatsi mänguväljakul. Foto: Enel Liin)