Jumalat ja jumalasõna võib uskuda või mitte, see on igaühe enda otsus. Kuid, kui me loeme raamatut, mille autor on meile tundmatu, ei mõtle me sageli ju sellele, et raamatu autorit me ei tunne ja ta on meile kauge ning võõras. Ometi, raamat ise meile kas meeldib või mitte, me otsime sealt kaasahaaravat lugu, kinnitust oma mõtetele ja tegudele või vastupidi mõistame hukka meile mittesobivad ja meid mittetoetavad mõtted ja teod.

Seetõttu julgeksin tuua tänasesse päeva mõtiskluse inimelu ja aja väärtusest ning mõningal juhul väärtusetusest läbi jumalasõna.

Koguja raamatus on kirjutatud ajast:
„Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida;
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata;
aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida;
aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul."

Kõigi küüditamise ohvrite elus sai sellel päeval aeg erilise tähenduse. Elu mõte, väärtused ja saavutatu, elamata jäänud elud – kindlasti olid need paljude inimeste mõtted sellel teekonnal.

Meil, kes me täna saame elada rahus ja hirmuta, oleks mõistlik mõelda neile Koguja raamatu ridadele, mõelda lähedastele ja olla tänulik neile, kes kunagi lõid oma riiki ja said ohvriteks läbi kurjuse ja võimuiha. Ning olla tänulikud.

Enel Liin,
Räpina vallavanem