Uudised ja teated

Veriora raudteejaamas meenutati küüditamisohvreid

Põlvamaa Memento ühenduse juhatuse liige Roman Parmas, kes ka ise Siberis sündinud on, meenutas oma kõnes, kuidas 70 aastat tagasi koguti rahvas üle Eesti ja ka siit Verioralt vagunitesse. Veriora raudteejaamas ootas 47 vagunit rahva külmale maale sõidutamist.

Kõige värvikamalt jäid tema kõnest meelde seigad, mis puudutasid lapsi – ühele koolilapsele tuldi lausa tunni ajal kooli järgi, marsiti klassi sisse ja võeti kaasa. Tema vanematel ei jäänud muud üle, kui vabatahtlikult kaasa minna, kui kuulsid, mis nende lapsega juhtunud oli. Samamoodi kõnekas oli rongis surnud mõnekuuse imiku matmine maanteekraavi. Ema püüdis küll varjata, et laps on rongis surnud, kuid lõpuks ei jäänud saatemeeskonnal märkamata, et laps pole juba kaua häält teinud.

Parmas rääkis, et arhiivis leiduvatest raportitest saab lugeda, kuidas ešelonide ülemad kirjeldavad „reisi": „Kõik toimus suurepäraselt – vagunid olid soojad, neis toimus heal tasemel toitlustamine, igas vagunis oli meditsiinitöötaja ja ümberasustatavate meeleolu oli reibas – inimesed lausa laulsid." Teame ju, et eestlased on laulurahvas. Eks sellistes oludes, kus oli külm, nälg ja mure, siis tihtipeale on eesti rahvas just seda teinud – laulnud. Kuid need ei olnud rõõmulaulud.

Palju on neid peresid, keda lähemalt või kaugemalt teema puudutab. Nii oli tänagi kogunenud Veriora raudteejaama hulganisti inimesi, kes mälestuskivi ette küünlad asetasid. Tänasest on avatud Veriora endise jaamahoone akendel ka näitus. Kunstiprogramm "Siberi lapsepõlv" on näituste ja sündmuste seeria, millega mälestatakse 70 aasta möödumist märtsiküüditamisest. See on osa meie kollektiivsest mälust ja isiklik kogemus neile, kes tollel 1949. aasta kevadtalvel olid lapsed või veel sündimata. Kunstirühmitus SLED on viimase kahe aasta jooksul kogunud lapsena küüditatud inimeste mälestusi ning käinud koos nendega uurimisreisidel Siberis. Programm põhineb rühmituse SLED tihedal koostööl küüditatutega.

Traumale keskendumise asemel pöörab rühmitus SLED oma programmis tähelepanu individuaalsetele ja kollektiivsetele toimetulekuviisidele ning paranemisvõimalustele. "Siberi laste" jaoks oli küüditamine elu algus, mitte lõpp. Nende eluteed ei ole kujundanud ainult Siberisse saatmine, vaid ka sealt naasmine ja Eestis kohanemine.

Kunstiprogramm toimub üle Eesti 16 raudteejaamas, mis on tähistatud ka tolleaegsete venekeelsete nimedega ning kust algasid tuhandete inimeste rasked teekonnad Siberisse. Nii kannab praegu Veriora endise jaamahoone silt venekeelset nime Barabinsk. Kuni juuni keskpaigani on Haapsalu, Paldiski, Keila, Kehra, Jõhvi, Tapa, Rakvere, Jõgeva, Tartu, Elva, Veriora, Võru, Ülemiste raudteejaamades näitused, mis uurivad mäletamist ja mälestamist.

Veriora jaamahoone aknatrellidel on võimalik näha SLED tekstiiligrafitit "Rändlilled". Mustrid on võetud küüditatud naiste ja tüdrukute Siberis valminud tikanditest. Käsitöö aitas rasketes tingimustes sisemist kodutunnet hoida ja oli ka oluliseks kaubaks, mida sai söögipoolise vastu vahetada. Nõnda võib käsitöös näha nii ellujäämise tahet kui ka võimet, samuti autonoomsuse võimu ja selle võimu ilu. Trellide vahele tikitud lilled kõnelevad sellest, kuidas on võimalik luua toimiv kodu ka seal, kus see võimatu näib.

"Rändlilled" osutavad ka pikale teekonnale Eestist Siberisse ja Siberist tagasi Eestisse – mõned riidele tikitud lilled on läbi teinud just sellise teekonna ja on seetõttu väga olulised mäluesemed. Tekstiiligrafitiga soovimegi neid lilli ja mustreid teiega jagada ning trellide katmise kaudu tõsta trauma kõrval esile eelkõige sellega toimetulekut ja ellujäämist.

27. märtsil 1949 a väljus Veriora jaamast küüditamisrong 940 inimesega, kellest 444 olid naised ja 282 lapsed. See on üks paljudest näidetest, mille alusel võib öelda, et küüditamine oli peamiselt naiste ja laste vastane vägivald. Veriorast alanud 5000 kilomeetrine teekond viis Novosibirski oblastisse, Tšanõ ja Kainsk-Barabinski jaamadesse, kuhu jõuti pärale 5. aprillil.

Kuni juuni keskpaigani on loetletud raudteejaamades – Haapsalu, Paldiski, Keila, Kehra, Jõhvi, Tapa, Rakvere, Jõgeva, Tartu, Elva, Veriora, Võru – üleval näitused ja installatsioonid, mille keskmes on mäletamise ja mälestamise küsimused.

Räpina vallavalitsuse ja volikogu poolt pärja vallavanem Enel Liin, kelle kõnet „Aastad lähevad, mälestused jäävad" on võimalik lugeda Räpina valla kodulehelt.

Vaike Tammes,

avalike suhete spetsialist

Foto: Andrus Karpson