SILLAPÄÄ LOSS

Räpina mõisa  (saksa k Rappin) mainiti esmakordselt 1582. aastal. 1728. aastal omandasid Räpina mõisa von Löwenwolded. Nemad rajasid 1734. aastal Räpinale Võhandu jõel paikneva paberiveski.

Mõisa uus hilisklassitsistlik peahoone ehk Sillapää loss rajati aastail 1836 - 1847, kui mõisa omanik oli R. E. von Richter. Oma majesteetlike sammastega on hoone ehedaks klassitsismi esindajaks Eesti kagunurgas. Loss on silmapaistva arhitektuuriansamblina riikliku kaitse all. Kahekorruselise keskkosa ja tiibhoonetega härrastemaja on üks suurejoonelisemaid hilisklassitsistlikke ehitusi Eestis.

Häärberi esinduslikum, neljasambalise portikusega külg on suunatud paisjärvele. Pargi poole jääb peasissekäik, mida rõhutavad sepisvõrega trepp ja sammastele toetuv rõduplatvorm. Hoone vaheosad said teise korruse aastail 1935 - 1936. Algne sisekujundus pole säilinud.

Mõisa püstitati ka hulk kõrvalhooneid, peamiselt peahoonest lõuna poole. Meieni säilinuist on kauneim algselt kaaristuga ait (osaliselt ümber ehitatud). Peahoonest põhja pool asuv paisjärve kallas kujundati suureks kauniks pargiks. Selle lõpetab põhjatipus väheldase künka otsas asuv sõõrja põhiplaaniga klassitsistlik pargitempel, mida kaasajal kutsutakse Musitempliks. Musitempeli kohta räägitakse järgmist legendi: kes on selle sammaste all kord teineteisele tõotuse andnud, jäävad eluks ajaks kokku.

Võhandu jõele 18. sajandil rajatud paberiveski arenes 19. sajandi lõpul paberivabrikuks, mille hoonestus asub veskipaisu juures jõe vasakul kaldal. Jõe paremkaldal on säilinud ka 18. sajandi barokne veskihoone.

Mõisahäärberit ümbritsev liigirikas dendropark on linna uhkuseks. Mõisa park on kenasti hooldatud ning seal asub väga palju võõrpuuliike. Pargis on üle 300 liigi puid ja põõsaid. Liigirikkus võimaldab pargis pesitseda üle kuuekümnel linnuliigil; siin elavad oravad, siilid, on nähtud tuhkruid, nirke ja isegi saarmaid. Pärast riigistamist tegutsesid mõisas koolid. 1917 aastal asutatud keskastme reaalgümnaasium töötas aastani 1931. Aastail 1923 - 1924 avati gümnaasiumi põllumajandusklass, millest algab Räpina Aianduskooli ajalugu. Nõukogude ajal sovhoostehnikumiks nimetatud aianduskool jäi mõisahäärberisse aastani 1984.

Tänapäeval töötavad Sillapää lossis kõrvu Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum ning Räpina Vabahariduse Ühenduse Räpina Rahvakool.

RÄPINA PABERIVABRIK

Võhandu veejõudu on kasutatud ammustest aegadest, Räpina veskit mainitakse juba aastal 1601. Olulise arengutõuke sai Räpina kirikuküla aastal 1734, kui Võhandu jõel valmis üks Baltimaade esimesi paberiveskeid.

Enne paberiveskit lasi Räpina mõisaomanik K. G. Löwenwolde rajada tellisevabriku ning sae- ja jahuveski. Kõik kolm veskit pani käima lossi lähistele rajatud pais. Kuulus Räpina pais, mille projekteeris, ehitas ja seadistas sakslane Johan Georg Kayser (Keiser), on üks haruldasemaid tööstusarhitektuuri näiteid Euroopas. Rahvas aga rääkis kaua, et paisu ehitanud keiser isiklikult.

Paberivabriku hoone, mis on praeguseks läbinud mitmeid ümberehitusi, kuulub Euroopa ainulaadsemate tööstusarhitektuuri näidete hulka. Hoone kuulub tänapäeval riiklikult kaitstud kultuurimälestiste hulka.

Räpina paberiveski kasutas toorainena linast kaltsu. Kaltsukoormaid vedasid kokku kohalikud talumehed, keda savikaussidega kauplemise järgi potisetudeks kutsuti. Samuti tarniti toorainet pargastel Venemaalt mööda Peipsi järve ja Võhandu jõge.

1873. aastal toodi Räpinasse esimene paberimasin ja paberiveskist sai paberivabrik. Vabrikuhoone ja keeruline lüüside süsteem ehitati oluliselt ümber. Saksamaalt toodi Räpinasse esimene paberimasin, mis valmistas mitmesugust kirja- ja trükipaberit. Vabrikusse jõudis lühikese aja jooksul veel kolm paberimasinat. Neist üks, Sigeli vabrikus toodetu, töötab ümbertehtult tänaseni.

Kunagi pea kogu Vene tsaaririiki varustanud Räpina paberivabrik töötab tänaseni. 1832. aastal alustati siin esimesena Venemaal katusepapi tootmist. Eesti rahva ärkamisajal andis Räpina paber suure panuse eestikeelse trükisõna levikusse. Räpina paberile trükiti 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses ka juhtivad eestikeelsed ajalehed Postimees, Sakala ja Olevik.

1869. aastal peeti Tartus Eesti esimene üldlaulupidu. Selle eesti rahvusliku iseteadvuse tõusus ülitähtsa ettevõtmise trükised on samuti Räpina paberist. Kui Eesti 1918. aastal iseseisvus, trükiti Räpina paberivabriku paberile osa noore vabariigi rahatähtedest. Nõukogude ajal valmistati katusepappi ja isolatsioonipaberit. 1981. aastal spetsialiseerus Räpina vabrik makulatuurpapi tootmisele.

Paberivabriku endise peasissekäigu vastas haljasalal seisab ajaloolise Puuaiasõja mälestusmärk, puuaiasõdalane (autor Riho Kuld 1984), mida rahvas nimetab Raudmeheks. Aastal 1784 toimus Räpinas pearahamaksu kehtestamisest ajendatud talurahvaülestõus, mõisa puuaias pidasid teivastega relvastatud talupojad soldatitega lahingu, mis nõudis viie talumehe elu. Järgmisel aastal tapeti Räpina parun Gerhard Friedrich von Löwenwolde. Puuaiasõja mälestuskivi, mille kavandas Enno Ootsing, asub vabriku praeguse peasissekäigu juures.

PÜHA MIIKAELI KIRIK

Räpina esimene puust kirikuhoone põletati Põhjasõjas. Järgmine pühakoda ehitati 1777 samuti puust ja teenis kuni praeguse kirikuhoone valmimiseni. Räpina peaingel Miikaelile pühendatud kirik valmis 1785. aastal. Kiriku esikülge kaunistavad samast ajast pärit skulptuurid, mis sümboliseerivad Lootust ja Armastust. Kiriku müürid on ehitatud maakividest ja kaetud krohviga.

Kirik on ehitatud hilisbaroki stiilis. Barokiilmeline on ka vahegaleriiga tornikiiver, mis Tartu ülikooliarhitekt Reinhold Guleke projekti järgi ehitati küll alles sajand hiljem - 1885.

Räpina kirik kuulub nende üksikute Eestimaa kirikute hulka, mille kujunduses on kantsel algselt trooninud idaseinas, altarist kõrgemal. Räpinas paiknes idarõdul ka orel. Uus orelirõdu tehti läände aastal 1857 ja külgmised väärid aastal 1871.

Räpina kiriku kaheosalise altarimaali - "Kristuse ilmumine Maarja Magdaleenale" ja "Haudapanek" on maalinud Carl Antropoff 1871. aastal. Oreli ehitas kirikule 1934. aastal August Terkmann. Orelil on 33 registrit ja 2244 vilet, ühe klahvi vajutus paneb helisema 114 vilet.

PÜHA SAKARIASE JA ELISABETHI KIRIK

Apostliku õigeusu esimene kirik ehitati 1752. aastal keisrinna Jelizaveta käsul ja pühitseti õiglaste Sakaria ning Elisabethi mälestuseks. Kirik allus otse keisrikojale.

1813. aastal põles puust kirik ära. Parun Löwenwolde mehitas asemele palvemaja, mis pühitseti 1815. aastal. Viis aastal hiljem jooksis palvemaja katus läbi ja seda keelati kasutada.

Olemasoleva kiriku ehitus algas 1827. aastal tsaar Nikolai I käsul ja kestis 1833. aastani. Kiriku projekt tehti Peterburis.

Kirik on klassitsistlik kolmeosaline pikliku kujuga ehitis. Läänepoolses otsas on kellatorn, ida pool ümarrapsiid. Hoone keskel asub umbtambuuriga kuppel. Hoone väliskujundus on klassitsistlik, leidub karniise ja rustikat. Sisekujunduses torkab silma lihtne 19. sajandi ikonostaas.

VÕÕPSU PÜHA NIKOLAI KIRIK

Aastal 1872 ehitatud vanausuliste palvemaja.