Eestlaste unistus oma riigist sai teoks 1918. aasta veebruaris. Riik tähendab võimu - seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtu oma. Kust tulid mehed-naised seadusi looma, neid ellu viima ja nende täitmise järele vaatama? Ei olnud meie rahval neid vaja kaugelt kutsuda ega võõrsilt otsida. Nad olid juba enne oma riigi sündi olemas. Nad olid taluperemehed või esimesi põlvkondi linlased, kasvanud „Postimehe" ja seltsitegevuse ideaalide vaimus, võidelnud Esimeses maailmasõjas ja kohe-kohe oma riiki kaitsma minemas.

Räpina vallast on kahe maailmasõja vahelisel ajal Eesti Vabariigi Riigikokku kandideerijaid olnud neli meest:

• ü Jaan Mälberg 1926. aastal riigikogu 3. koosseisu,
• ü Johannes Paabusk 1937. aastal rahvuskogusse,
• ü Eduard Peedosk 1938. aastal riigikogu 6. koosseisu,
• ü Artur Kiudorf 1938. aastal riigikogu 6. koosseisu.

Neist kolm said seadusloomes osalejaks.

Sündinud 13. mail 1888. aastal Mäleto taluperre, sai temale osaks põllumehe, aga ka seltsi- ja riigitegelase teed käia. Mäleto nimi on Räpina kandis põline. 1627. aasta revisjonis nimetatakse talupoega Melleto Mick Võukülas. Teada on Mäleto Jaan, kes oli 1790. aastast Papreküla kooli õpetaja. Nimetatud suguvõsa liikmed kannavad 1820. aastatest Mälbergi nime. Rahvasuust on üles kirjutatud, et Mäletuperel Leevakul olnud raudväravad, mis talu jõukusest tunnistust andnud.

Jaan Mälbergi ja tema õe Emma haridustee alguses oli koduõpetaja, seejärel külakool Leevakul. Järgnes kihelkonnakool Köstrimäel. Jaan Vahtra järgi „Seitse vana alatirohelist mändi kohises seal ning kõrge kahekordne punane telliskivimaja seisis mändide rohelisel foonil, paistes kaugele üle väljade, üle madalate talude ja külade. Seal, Köstrimäel, tolles punases kivimajas asus Räpina kihelkonnakool, see lähema ja kaugema ümbruse haridusallikas ..."

Noore Mälbergi õpingud  jätkusid Tartu reaalkoolis ja aiatöökursustel Eesti Aleksandrikooli juures Kaarlimõisas. Sellega rajati alus isatalus põllumajandusega tegelemiseks. Olles Räpina Põllumeeste Seltsi liige, korraldas ta kodutalus põldkatseid ja seda tegevust saatis edu.

1910. aastal siirdus Jaan Mälberg Taani põllumajandust praktiseerima ja astus Kopenhaagenis põllutöö akadeemiasse. Kirjutas sealt Hindrik Heeringule: „Mõtlen tervet tulevat suve Daani põllumajanduse ja ühistegevuse uurimiseks ära tarvitada. Kui keelt nii võrd kätte saan siis hakkan päevast päeva reisima." Kavatsetud aasta asemel jäi ta sinna tervelt kümneks, ehk oli see tingitud sajandi teise aastakümne ärevatest ning murrangulistest sündmustest maailmas, Venemaal ja Eestis. Võõrsil olles tegutses Jaan Mälberg ärijuhina Kopenhaagenis, sai tõenäoliselt taani keele selgeks ja rikkalikult kogemusi.

1920. aastal sai temast peremees Mäleto talus. Paul Mitt kirjutas mälestusteraamatus: „Tema elutöö on kodutalu aed ja seal paljude perspektiivsete õunasortide väljaarendamine. (Suure viljaga Mäleto sibulõun.)" Sama autori järgi oli ta tegutsenud Räpina haridusseltsis. Tema ning õde Emma aktiivne toetus aitas kaasa Räpina seltsimaja valmimisele 1913. aastal.

Jaan Mälberg oli üks kaitseliidu Toolamaa kompanii organiseerijaid ja selle pealikke. Kui Leevakule piimatalitusühisus asutati, oli Mäleto peremees selles osaline ning 1937. aastal rajatud Toolamaa turbatootjate ühisuse esimeseks esimeheks sai Jaan Mälberg.

1926. aastal valiti Jaan Mälberg Eesti Vabariigi Riigikogu 3. koosseisu (15. 06. 1926 - 14. 06. 1929). Sama aasta detsembris on ta kirjutanud artikli „Põllumees „Postimehele"" ajalehe 70. aastapäeva puhul. Selles hindab ta kõrgelt ühistegevust „Mäletan neid aegu, kus Tartus hakati igal sügisel põllumajanduslisi näitusi korraldama. Raske on seda kõike väljendada, mis sel ajal need näitused meile, tegelikkudele põllumeestele südamesse idanema panid. See oli tung tegutseda ... mitte ainult linnade ainuõiguseks ei jäänud näituste toimepanemine, vaid isegi alevid ja kihelkonnad pidasid oma pühaks kohuseks - edendada põllutöökultuuri ja meie rahva iseteadvust kasvatada." Ühistegevuse põhimõtted said „Postimehe" õhutusel  teoks Eesti Laenu-Hoiuühisuses, Tartu Majanduse Ühisuses, piima- ja teistes kohalikes ühisustes.1938. aastal abiellus Jaan Mälberg Marta Kõlliga ja perre sündis poeg Toomas. Elu suurtalus oli õnnelik, aga peagi sekkus maailmasõda jõhkralt riikide, rahvaste ja inimeste ellu. Aastatel 1941-1943 töötas Jaan Mälberg Võru maavalitsuses mitmetes ametites: agronoom, taimekasvatuse ning aianduse konsulent jm.

1947. aastal sai Hindrik Heering, üks tema sõpradest kirja: „9. märtsil 1947. a. kell 22.00 lahkus meilt surma läbi Jaan Mälberg. Ärasaatmine Leevaku „Mäletolt" 16. märtsil s.a. kell 10.00 ja Räpina kalmistult kell 15.00. Palume Teie lahket osavõttu. Leinajad abikaasa ja väike poeg."

Johannes Paabuski vanemad olid talupidajad Meelva järve ääres, siit ka talu nimi - Järveotsa. Johannes 9. juunil 1891. aastal. Rahvas kutsus Paabuski-nimelisi kunagise talu järgi Paabeks. Paul Jaagund on üles kirjutanud loo talumees Jaan Paabuskist, Paabe Jaanist, kes olnud vallakohtunik. Kui Räpinas oli levinud komme enne kohtu algust kõrtsis napsutamas käia, siis Paabusk istus täpsel kellaajal kohtulaua taha ning kohtuistung algas. Vallasekretär, ühtlasi kohtusekretär, kirjutas protokolli: „Asi tagajärjetu", kuna asjaosalisi õigel ajal kohal ei olnud. Järgmisel kohtuistungil olid kõik väljakutsutud kohal - Paabe Jaani meelekindlus sundis neid kohtulauda kõrtsilauale eelistama.

Johannes Paabuski koolitee algas Kurekülas ja jätkus Raadamaal. Seejärel on ta võtnud kihelkonnakooli juures eratunde orelimängu ning keelte õppimiseks, osalenud põllumajanduskursustel Tartus ja töötanud isatalus. 1912. aastal asutati Raadamaal Undse talus Räpina-Linte ühispiimatalitus, et ümberkaudsete talude piimakarjakasvatust tulusamaks muuta. Ühistegevus oli sihikindel ja asjatundlik ning tõi edu. Maailmasõjast ja Vabadussõjast väljunud majandus hakkas taas kosuma ning 1923. aastal ehitati Lintesse suur ja ajakohane meierei. Talupidajad Johannes ning Julius Paabusk olid piimaühisuse asjaajajad. Kui ühisus oma 25. tegevusaasta puhul piduliku koosoleku ja teeõhtu korraldas, paluti Johannes Paabusk üritusele juba vallavanemana. Kui tegevust asutati 12 liikmega, siis 1937. aastal oli neid 126 ja 1936. aasta toodang oli üle 2 miljoni kilogrammi võid. 1924. aastast alates oli Johannes Järveotsal talupidajaks, kes arendas talumajandust ning loomakasvatust. 1935. aastal oli Järveotsa talu sissetulek 14 piimalehma toodangust 200 krooni kuus.

1925. aastal abiellusid Johannes Paabusk ja Salme Jaanikesing, perre sündisid lapsed Silvia ja Rein. 1930ndatel aastatel  oli nende talu täienenud uute hoonetega, millel korralikud punased katused, perenaise poolt loodud puhtus ja külalislahkus.

1920ndatel aastatel tegutses Paabusk põllumeeste- ja haridusseltsis, osales Räpina Vallavolikogu, vallakohtu ja revisjonikomisjoni töös ning 1928. aastal sai ta Räpina vallavanemaks. 1925. aastal, kui moodustati uus komitee Vabadussõjas langenute Räpina ausamba püstitamiseks, kuulus Johannes Paabusk sellesse kassameistri abina.

1933. aastal kirjutas ajaleht Waba Maa artiklis Räpina õige pale: „Selle suure valla esimeseks kodanikuks on Johannes Paabusk, või ametlikult vallavanem, eraelus eeskujuliku suurema talu omanik. On küll esimest aega vallavanem, kuid juhib suurt valda nii korralikult, et on võitnud kogu rahva poolehoiu, võiks kasvõi eluaja vallavanem olla. Ja egas ta üksi sellega toime saa; temal on abideks noorpõllumees Kristjan Hirmo - juba kolmat aega abivallavanem, kellel ei puudu ka ilus tütar Elsa. Teine abi sotsialist Raudseping, kes armastab väga oma nime punasega paberitele allakirjutada. Valla raamatupidamist juhib Karl Rämman - ametilt mitmekohapidaja: sekretär, talupidaja, ühispanga kassapidaja jne., kuid igatpidi korralik ja vastutulelik ametnik."

1937. aasta 18. veebruarist 17. augustini töötas Eesti Vabariigi Rahvuskogu. Võrumaalt olid kogus Karl Puusemp, Kaarel Eenpalu, August Kohver, Aleksander Kornell, Johannes Paabusk ja Richard Veermaa. Räpina valla mees oli Rahvuskogu Esimese Koja Põhiseaduse eelnõu-osa II komisjoni liige, kelle tegevusvaldkonda kuulusid riigipea, valitsus, kohus, riigikaitse ja sõjaväed. Rahvuskogu andis Eesti Vabariigile põhiseaduse, mis hakkas kehtima 1938. aastast.

17. augustil luges Karl Ferdinand Karlson Kadrioru lossi rõdul rahvuskogu lahkumisõhtul ette, mida ta oli kirjutanud nendest, kes selle töös osalesid.

„Erilise erandi selles rahvuskogu liikmeskonna kirevas tüübistikus moodustab meie tark ja tasakaalukas maamees oma asjaliku, kaine mõistusega, kus on aga ka nii palju tundesoojust ja särtsu, piltlikku ja rikka rahva kõne sära. Kes ei mäletaks tabavaid võrdlusi kassiaukudest põhiseaduse võrgus, kuigi veel ohtlikumad hiireaugud ja lõvipääsud sääl puudusid, või sõnu tummaks, isegi kurttummaks löömisest, mis õnneks siiski selle rahvamehe kõnevõimet ei häirinud. Siin oli veel seda paindumatut, ürgset, visa eestlase iseloomu, kes ikka laskis teda kanda kangelt kaela, kes võitles viimse veretilgani oma õiguste ja vabaduse eest, ikka jälle korraldas sõdu ja mässusid maa vallutajate ja igasuguste okupatsioonivõimude vastu, kuni saabus taas õigluse ja vabaduse aeg."

1940ndad aastad tulid oma okupatsioonide ja sõjaga, tuues palju raskusi, muret ja segadust. Siseministri käskkirjaga nr 110, 1. august 1940 määrati Johannes Paabusk Räpina vallavanemaks. Järgnesid aastad, millal võimuvahekorrad kiiresti vaheldusid ja palju segadust sisaldasid. 1942. aastal sai Räpina vallavanemaks Eduard Peedosk.

Talupered püüdsid jätkata harjumuspärast tegevust, ent siingi olid muudatused ja need kajastusid kasvõi piimaühisuse koosolekute protokollides.

Peakoosoleku protokoll nr. 106 - 13.03.49.a., kus ... 25 ühingu liikme:

Karheiding, Emma

Holsting, Daniel

Karotsing, Adeele

Höörberg, Eduard

Kliiman, Oskar

Raudmanson, Salme

Suik, Karl

Janikesing, Jaan

Kiudorv, Fridrich Peebu p.

Paabusk, Salme

Songi, Leida

Kiudorv, Jaan

Kiudorv, Elfriide

Ritslaid, Daniel

Häidesk, Gustav

Puksoo, Viktor

Zernant, Eduard

Jõks, Daniel

Tooding, Rihard

Tooding, Daniel

Tamm, Oskar

Põlluaas, Kunda

Liiskmaa, Rudolf

Suik, Loreida

Soeson, Johanna

kulakuks ja sakslaste käsilasteks tunnistamise asjaolusid valgustas Räpina valla parteiorganisaator R. Mõttus. Hääletamisel jäid kõik peakoosolekust osavõtjad erapooletuks.

*Märkus: 25 Linte ümbruse piimatooja perekonna kulakuks tunnistamine siiski kinnitati mingisugusel Linte k/n koosolekul. Enamus nendest perekondadest (kes juhtusid kodus viibima) saadeti asumisele 1949. aasta märtsis Siberi. Enamus väljasaadetutest (peale raukade) saabusid tagasi 1956. - 1957. aastal. Paljud tagasisaabunutest olid sunnitud leidma uue elukoha.

Eduard Peedosk sündis 18. augustil 1897. aastal taluperre Raadamaal, kust 1900. aastal Saarekülla koliti. Küla oli teiste hulgas eriline oma asukoha tõttu - üksiku saarena keset metsi. Ehkki administratiivselt Räpina vallas, asus küla kirikumõisa maadel. Sellel oli oma mõju inimeste tunde- ja mõtteelule. Eraldatus tekitas suurema loodusläheduse ja seos kirikuga religioossuse. Saareküla elanikel oli tavaks laupäeva pärastlõunal koolimajja palvetundi koguneda, kus sai nii omavahel ilmauudiseid vahetada, kui usulises osaduses viibida.

Eduard Peedoskil oli kuus venda ja üks õde, oma elusaatust pidas ta kõige keerulisemaks. Peedoski-nimelisi nimetasid külaelanikud Pari-rahvaks. Oma lapsepõlvest peab ta oluliseks koduküla järve, kuhu voolas pehme rabavesi ja mis lastele suplusmõnusid pakkus. Järvest pidas kalamehena lugu nende isa ja kala oli toidulaual rohkesti. Isa mängis ka mitut pilli, nende hulgas oli lõõtspill vaieldamatuks lemmikuks ja seda õppisid pere kõik lapsed mängima.

Eduard Peedoski haridustee alguses oli kaks aastat Saareküla 3-klassilises koolis, järgnes Raadamaa ministeeriumikool. Selles koolis õppis XX sajandi esimesel kümnendil 140 - 150 noort Räpina, Toolamaa, Mooste, Meeksi ja Kahkva valdadest, enamuses poisid. Peedosk on kirjutanud oma lugemisharrastusest, mis algas karjapoisipõlves. Ta luges läbi kõik kättesaadavad raamatud, seejärel laenutas Räpinast Samuel Keerdi eraraamatukogust. Lugemisvaras oli kaalukas osa isamaalise sisuga raamatutel, eriti C. R. Jakobsoni Kooli lugemise raamatul. Raamatutel on mehe tegevuses olnud oluline koht - haridusseltsis kirjanduse osakonna juhataja, seltsi raamatukogu juhataja, Toolamaa valla rahvaraamatukogu selts ja sama valla põllumeeste seltsi raamatukogu. Unistusteks jäid ülikooliõpingud, kuigi ta valmistus „mõtteteaduse" õpinguiks.

Oma elust kirjutades peab Peedosk suurimaks iga-aastaseks sündmuseks kodukülas misjonitunni korraldamist koolimajas 5. jaanuaril, kolmekuningapäeva eel. Kuuskede ja küünaldega ehitud koolimajas olid lugejaiks koguduse õpetaja ja keegi kooliõpetajaist. Järgnes korjandus misjonitöö heaks „paganate" seas. Et kohale tuli hulk noort rahvast kolmest naabervallast - Räpina, Toolamaa ja Mooste, siis oli see kahe vaimukultuuri kokkusaamine. Ta kirjutab: „Räpina ja Põlva, need olid küllalt erinevad. Teist nii laiaulatuslikku kokkusaamist ei olnud. Siin võis märgata Räpina kultuuri üleolekut. See paistis silma käitumises, kõnelemises ja isegi riietuses."

1913. aastast alates oli Eduard Peedoskil õigus Räpina Kõrgema Algkooli vormi kanda. Õppurid tundsid uhkust vööpandlal ja vormimütsil säravate tähtede PBHY (Rjapinskoje Võšeje Natšalnoje Utšilištše) üle ja võisid olla kindlad, et selle kooli lõpetamine  võimaldas neile hariduse järjepidevuse. Kõnealune aasta oli viimane rahulik enne sõja- ja revolutsioonisündmusi, mille järel enam miski endine ei olnud. Räpinasse tõi see aasta postkontori asutamise, seltsimaja ehitamise, Peedoski ellu isa surma ja vajaduse kooli lõpetamise järel tallu asuda.

1919. aastal liitus Peedosk Kuperjanovi pataljoniga, kus tegi kaasa Paju lahingu. Vabadussõja lõppedes oli ta kodutalus, kuni 1923. aastal üsna juhuslikult kandideeris Toolamaa vallas asuva Võuküla kooli õpetajaks ja jäi selleks 1926. aastani. Õpetajaametis pidas ta vajalikuks külarahvaga heade suhete loomist ja siin oli üheks mooduseks laupäeviti palvetunde pidama hakata. See ettevõtmine andis soodsa tulemuse - endised vastutegutsejad hakkasid temaga leppima, isegi toetama. Mõne aasta möödudes tõusis küsimus tema ametioskustest - oli ta ju õpetajakutseta. Tuli hakata uuele tegevusalale mõtlema. Et ta oli 1924. aastal abiellunud, asuti perega Leevakule ja peeti plaani kauplus avada. Et Eduard Peedosk oli 1924. aastal ka abiellunud, avas ta Leevakul kaupluse, mida pidas 1940. aastani. See oli toimekas ja tulemusrikas aeg. USA-s elav leevakulane Ferdinand Rikka kirjeldab: „paremal pool oli Peedoski talurahvapood, kus müüdi kollast saia, suhkrut, soola, heeringaid, petrooleumi, vankrimääret, viina, õlut, mõdu, apelsiine, palderjani, niiti ja nõelu."

1920 - 30ndad aastad olid Leevakul tegevusrohked, milles ka Peedoskil oma osa oli. Artur Reinomägi aktiivse majandusliku tegevuse kõrval asutati talumeeste poolt 1925. aastal Leevakule piimatalituse ühisus, 1937. aastal Toolamaa turbatööstuse ühisus. Valla- ja seltsielus oli Eduard Peedoskil järgmisi ettevõtmisi:

• Räpinasse Vabadussõjas langenute mälestusmärgi püstitamise komitees,

• 1925 - 35 aastal kaitseliidu Toolamaa kompanii pealik,
• 1934 - 35 aastal kohaliku tuletõrjeühingu liige, seejärel esimees ja 1944. aastani Toolamaa tuletõrjekompanii pealik,

• 1938. aastal valiti Leevaku algkooli hoolekogu liikmeks,
• 1934. aastal sai temast panganõukogu liige ja 1939. aastal selle esimees,
• 1935. aastal valimine Toolamaa Vallavolikogu liikmeks ja lühikest aega vallavanemaks olek.

1935. aastal Räpina V laulupäeva eel kirjutati Võru Teatajas: „Eduard Peedosk, haridusseltsi endine esimees, biblioteekar, orkestrant, Võuküla koolmeister jne., nüüd ärimees Leevakul. Ta on ainuke, kes saabub laulupeole autoga ja nimelt oma masinaga. Kui ta näeb praegusi tegelasi: Otsmanni, Hindovi, Noorhani, Karheidingit ümber jooksvat, kõik ähmi täis, siis ta ainult muigab endamisi ja mõtleb endistele laulupidudele, kui nad kahekesi Elmar Punnekiga õlgi vedasid (tegelastele küljealuseks), tegelasi ööbima paigutasid, järel vaatasid, et mõni öösi mitte laiale teele ei läheks ja tuhandeid teisi asju õiendasid, mis kõik nii tarvilikud, kuid millised kellelegi silma ei paista - need kõik tulevad talle meelde ning ta muigab ainult."

1938. aastal, riigivolikogu valimistel 24. - 25. veebruaril sai Eduard Peedoskist seadusandja Eesti Vabariigis. Tema koht oli 16-liikmelises opositsioonis demokraatide töörühmas.

Aastatel 1941 - 1944, s.o. Sakasa okupatsiooni perioodil, oli Eduard Peedosk Räpina vallavanem. 1942. aastal määrati ta ka Leevaku vabriku peahooldajaks.

1944. aasta augustis lahkus pere Leevakult sõjapakku ja kui mõne kuu pärast saabus, hakkas nõukogude võim pereisa vastu huvi tundma. 31. märtsil 1945. aastal esitati talle süüdistus vallavanemaks olemises. Tribunali otsuse kohaselt saadeti Eduard Peedosk 10 + 5 aastaks Karaganda oblastisse, kust sai õiguse lahkuda 1954. aastal. Eduard Peedosk jäi aga sinna kauemaks ja tema viimane töökoht oli remonditöökoja juhataja kohalikus autobaasis. Leevakule tuli tagasi 1970ndate alguses ja suri  9. juunil 1977. aastal. Eduard Peedoskist on maha jäänud mälestuste käsikiri ja ta on olnud kaasautoriks Paul Mitt'i mälestusteraamatule.

Artur Kiudorf sündis 23. mail 1886. aastal taluperre Tammistu külas. Tema koolitee algas Tooste külakoolis, seejärel Räpina kihelkonnakoolis Köstrimäel. 1904. aastal jätkas ta Hugo Treffneri gümnaasiumis, järgnesid kaubanduslikud ja raamatupidamise, siis üldhariduslikud kursused Peterburis. Nende järel sooritas ta kodukooliõpetaja kutseeksami matemaatika alal. Peterburi-aastail oli tal võimalus olla algklassiõpetajaks sealses eesti haridusseltsis. XX sajandi esimese kümnendi lõpus õppis Artur Kiudorf Taanis põllumajandust. Taani oli soositud ja soovitud maa, mille põllumajandust peeti eeskujulikuks. Sealt saadi põllumehe kutseoskused nii teoorias kui praktikas, mis hiljem viljakaid tagajärgi andsid.

Esimese maailmasõja puhkedes mobiliseeriti Artur Kiudorf mõneks ajaks sõdurina Suomenlinna, hiljem saadeti Vladimiri sõjakooli, mille ta lipnikuna lõpetas. Artur Kiudorf võitles Vabadussõja rinnetel 5. jalaväepolgus 1918. aasta novembrist sõja lõpuni. Lahingutes ilmutatud vahvuse eest sai ta Vabadusristi II/3, normaaltalu ja ülendati leitnandiks. Ta sai ka lõunarindel haavata.

Sõja lõppedes läks Artur Kiudorf reservi ning asus Räpina vallas talu pidama. Taanis omandatud oskused võimaldasid seda eeskujulikult korraldada. Olemasolevale maale hariti lisaks uudismaad ning tegeldi maaparandusega. Talus oli lüpsilehmi paarikümne ringis, tõusigu ja kanala. Talutoodang oli sageli põllumajandusnäitustel esindatud ja seal auhinnatud. Tema talu oli haridusministeeriumi soovitusnimekirjas, kuhu korraldada õppereise noortele. Artur Kiudorf tegutses Räpina-Linte ühispiimatalituse revidendina, oli Tartu Eesti Majanduse Ühisuse nõukogu liige, osales paljudes seltsides - põllumeeste ja haridusseltsis. 1929. aastal abiellus ta Elfriede Konsing'iga.

Kaitseliidu tegevus Räpinas oli Artur Kiudorfi üheks südameasjaks. 1918. aastal, kui Eesti Vabariiki ohustas Venemaa, oli Räpinas hakatud kaitseliitu organiseerima ja 1919. aasta lõpul oli selles 600 mehe ringis. Nende peamiseks tegevuseks oli valveteenistus Peipsi ääres ning kaitse varaste-röövlite vastu. 1924. aasta 1. detsembri mässukatse, mis oli tõsiseks hoiatuseks riigile, sai tõukeks kaitseliidu malevkondade organiseerimisele uutel põhimõtetel. 1925. aasta alguses kinnitati Räpina kompanii pealikuks leitnant Artur Kiudorf, kes ühtlasi sai Räpina malevkonna pealikuks. Räpina malevkonna tähelepanuväärsemateks saavutusteks olid tehnilised alad, eelkõige laskmine. Edu kindlustasid ajakohased lasketiirud, laagrid, manöövrid, häired ja kursused. Räpina malevkonnal oli heal tasemel spordiväljak ja kolm orkestrit. Artur Kiudorfi kodukaitse-alase tegevuse tunnustuseks ülendati ta kapteniks ja annetati Valgerist.

Artur Kiudorf kuulus Vabadussõjas langenute Räpina ausamba püstitamise komiteesse ja obelisk avati 1927. aastal. Admiral Johan Pitkal oli kavas Eestile allveelaevastik asutada. 1935. aastal valis Räpina valla seltskondlike organisatsioonide esinadajate koosolek allveelaevastiku sihtkapitali abitoimkonna. Sellesse valiti teiste hulgas vallavanem Johannes Paabusk ja kaitseliidu malevkonna pealik Artur Kiudorf.

1938. aastal kandideeris Kiudorf VI riigikogu valimistel. Tema kandidatuuri ülesseadjad hindasid kõrgelte tema võimeid ja teeneid võitluses Eesti iseseisvuse eest ning riigi ülesehitamisel, tema demokraatlikku maailmavaadet ja tihedat sidet rahvaga. Nendel valimistel Kiudorf riigikokku ei saanud, ent järgmist võimalust talle ei antud. 1940. aasta tõi nõukogude okupatsiooni, Artur Kiudorf vangistati ja talle mõisteti surmanuhtlus. Enne selle täideviimist suri ta Kirovi vangilaagris 15. veebruaril 1942. aastal.