Räpina vallavanem Enel Liin käis uue õppeaasta eel külas oma eesti keele õpetajal Leili Valgel (Räpina Keskkooli eesti keele õpetaja aastail 1956–1992). Proua Valge meenutas praegust vallavanemat andeka õpilasena, kellel tuli kooli ajal eriti hästi välja kirjandite kirjutamine. „See on kaasa sündinud anne," on kogenud õpetaja veendunud. Õpetaja naudib praegugi vallavanema kirjutisi kohalikus ajalehes.

Enel Liin: Mulle on meelde jäänud nõudlikud ja täpsed õpetajad – nemad on tagantjärele mõeldes need kõige paremad. Missugused õpilased õpetajale meelde jäävad?
Leili Valge: Kindlasti jäävad meelde andekad õpilased, kes on aines tugevad olnud. Samuti aga jäävad õpetajale meelde ka need, kes pidevalt pahandustega hakkama saavad ja korda rikuvad. Kahjuks kipuvad pika aja jooksul ununema vahepealsed õpilased.

E. Liin: Kui Sul oleks täna tarvis panna õpilane kirjandit kirjutama, siis kas parim on ette antud või vaba teema?
L. Valge: See oleneb kindlasti sellest, mis õpilasele paremini istub. On neid, kes saavad hõlpsamalt hakkama ette antud teemaga ja neid, kellele vaba teema väga hästi sobib. Meie ajal oli suur rõhk raamatutel. Tihtipeale küsisid õpilased, miks me peame „Hamletit" lugema, loeme parem Kaugveri. Siis tuligi neile selgitada, et „Hamletit" tuleb lugeda kõikidel Eesti koolilastel, et õpetamine käib meil ette antud programmi järgi.

E. Liin: Kuidas õpetada õpilastele hästi selgeks eesti keel, kui tunde on vähe?
L. Valge: Eesti keele grammatika vajaks kindlasti eraldi tähelepanu. Grammatika õppimisele võib kaasa aidata klassides erinevate õpirühmade avamine, kus oleks võimalik väiksemates rühmades ainet selgitada.

E. Liin: Kas tahaksid tagasi kooli minna, kui tervis hästi vastu peaks?
L. Valge: Ma kahtlen, kas saaksin praeguses koolisüsteemis üldse hakkama. Õppeprogrammid on aja jooksul sedavõrd muutunud, et ma ilmselt ei suudaks kogu selles uues infos orienteeruda, väga palju õpetatakse praegu sellist väliskirjandust, mida meie ajal üldse õppekavas ei olnud.

Tammsaare on muidugi jäänud. Mulle meeldis väga hiljutine eesti film „Tõde ja õigus" – hästi ausalt ja eestlaslikult tehtud. Kahjuks aga ei saanud Oscareid jagavad ameeriklased filmi sisust hästi aru ja sinna see Oscar jäigi.

E. Liin: Kas tunned ka kolleegidest puudust?
L. Valge: Jah, muidugi tunnen neist puudust. Õnneks suhtleme nii mõnegi endise kolleegiga üsnagi tihedalt. Peagi tuleb mulle külla Viktorina Veeber, kelle kaudu annan homseks (1. septembriks) edasi oma tervitused Räpina Ühisgümnaasiumi kuldkellalistele. Kolleeg Virve Naruskiga suhtleme samuti tihedalt – tema harib mind ikka jätkuvalt kirjanduse valdkonnas. Need on väga toredad vestlused, mida omavahel peame.

E. Liin: Kas loed endiselt palju raamatuid?
L. Valge: Loen. Praegu loen küll vähem ilukirjandust, kuid mulle meeldisid väga Erik Tohvri lood. Ta oskas väga hästi kirjeldada tänapäeva elu, oskas suurepäraselt kujutada töökat ja ausat inimest. Tema teosed on mulle väga meeldinud.

E. Liin: Mida sooviksid kõige enam uude kooliaastasse?
L. Valge: Kõige rohkem soovin üksteisemõistmist, seda, et õpilased püüaksid mõista õpetajaid ning õpetajad püüaksid mõista õpilasi. Hea omavahelise suhtlemisega on võimalik nii mõndki arusaamatust vältida.

E. Liin: Mis on Sinu kogemuses õpilaste jaoks keerulisim eesti keele õppimisel?
L. Valge: Eks see olene, mida kellele antud on. On neid, kes on sündides kaasa saanud anded humanitaarias ja neid, kes on tugevad reaalaladel. Mina olen alati humanitaaria poole kaldu olnud. Õpilastele üldiselt on kõige raskem väldetest aru saada, eriti Põhja-Eestist pärit inimestel. Grammatikareegleid on harva meeldinud kellelegi õppida.

Keel aga on palju muutunud võrreldes selle ajaga, kui mina õpetaja olin. Paljud reeglid on n-ö vabaks lastud, keel on muutunud paindlikumaks.

E. Liin: Mis keeli Sa veel räägid?
L. Valge: Olen õppinud soome keelt. Seda oli väga uhke osata kasutada, kui juhtusime Soomes ekskursioonil olema. Olen õppinud ka vene, saksa ja ladina keelt. Ülikoolis andis professor Ariste meile lugemist ka erinevates soome-ugri keeltes.

E. Liin: Kas Sa mäletad seda aega 1990. aastatel, kui meil ei olnud koolis õpikuid, mille järgi õppida ning tundides saime omavahel vestelda?
L. Valge: Mäletan seda aega hästi. Siis oodati uusi programme. See oli väga segane aeg, korraga tuli palju uusi asju. Nõukogude ajal ju visati n-ö üle parda paljud eesti kirjanikud, kes olid kodumaalt lahkunud. Nõukogude inimeste jaoks polnud olemas selliseid suurkujusid, nagu Tuglas, Visnapuu ja Mälk. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega tulid nad kõik aga tagasi. See oli väga huvitav aeg.

E. Liin: Sul on tulemas suur juubel. Kas kutsud tähistama kogu koolipere?
L. Valge: Ma ei taha sellele isegi mitte mõelda. Mulle tundub, et mulle on siin maa peal liiga palju aega antud. Aga eks tuleb muidugi tähistada, kui mitte iseenda, siis kindlasti teiste jaoks.

E. Liin: Kuidas tervis on, nagu selle ea lähenedes ikka küsida armastatakse?
L. Valge: Annab elada, nagu Eino Baskin on kunagi öelnud. Mul on õnneks ka palju abilisi, kes igapäevaste toimingutega on minu jaoks alati olemas. Olen neile väga tänulik.

L. Valge: Ma imetlen ja imestan väga, et naisterahvas saab hakkama nii raske tööga, nagu seda on vallavanema amet.
E. Liin: Mulle meeldib minu töö väga. Vallavanema amet annab hulgaliselt võimalusi enesearenguks ja on ütlemata huvitav. Loomulikult on ka neid hetki, mis vahel tööisu täiesti ära võtavad.

L. Valge: Soovin kõike head tänavustele kuldkellalistele (Räpina Ühisgümnaasiumi 1. klassi ja kuldkella aktus toimub teadmistepäeval, 1. septembril kell 12), kes on minu lennu õpilased. Nende kingitud vaas on mul siiani alles ning kaunistab minu kirjutuslauda.